Just juhtus õnnetus: passisin venna toas ja otse mu nina ees laskus laest ämblik alla. Hüppasin kohe uksest välja pikali maha nagu filmis siis kui pomm hakkab plahvatama ja kangelane karjub get dooooown. No sest see oli sitaks väike ämblik.. oleks suurem olnud, oleksin trepist alla hüpanud ilmselt. Krt. Vend ka mõtles, et mis nüüd siis juhtus?

Reedel ärkasin Haapsalus lume-üllatusega (lähemal vaatlusel osutus siiski lörtsiks) ja sain seekord kohe mitu “Vaata, Madiken, lund sajab!”. Nagu omal ajal saime Linzoga kokku, ootasime Triinu kes  tavapäraselt kümme minutit hilines, ja läksime kooli. Sõime sööklas õpilase hinnaga  suppi, mis maitses hästi nagu alati, aga hinnad olid kahjuks tõusnud. Selle eest baaris – langenud! Legendaarne HG kaksik: 2.50 varasema 3.20 asemel, uskumatu! Uut oli veel: esteks saab nüüd teed tellida, teiseks uus (mõttetu võõras kole :D) rahvas, kolmandaks uus peen uudistemasin (a la see mis on kinodes kus jooksevad filmid ja ajad jne, meil jooksid muidugi uudised nagu nt: “kas teie klassil playbacki kava valmis? playback juba nädala pärast!”), neljandaks on tublidel koristaja-tädidel õnnestunud suvega Linso ja Reili pleisist maha küürida kiri Madikeni ja Triinu pleiss.. Aga muidugi on ka vana: meie klassis on seinal ikka 2008/09 kalender meie sünnipäevadega, mida Mammu maha ei võta!

Kõik töötajad ja õpetajad olid nõnda toredad ja rõõmsad, rääkisid kuidas igatsevad meid ja uues 12ndad on natuke mööda vennad. Mammu igatseb meid ka – oleme normaalsemad kui ta uued tatid (ta uues klassis muidugi ka: mu vend) jee. Paar tundi olime juba passinud ja kõige viimasel hetkel sattusime ajalooõpetajaga kokku – meie kõigi kõigi aegade kõige parem. Süda läks kohe kolmveerandi võrra soojemaks. Kui keegi paluks mul oma sõbrapäevikut täita (aga miks ei palu :(), kirjutaksin lahtrisse “kelleks tahan saada” kohe keerutamata, et temaks.

Täna toimus koolis mardilaat, nii et seadsin jälle sammud kunagise Teise Kodu suunas. Seltsiks seekord vend. Oli samuti südant tuliseks kuumutavalt armas: müüdi 5-kroonise alghinnaga raamatuid, 1-kroonise alghinnaga (ühe õpetaja) tehtud pilte Haapsalust (ostsin sada ja tapetseerin nendega tartukodu seinad), kõikvõimalikke koogikesi, pirukaid, vahvleid, võikusid, muhvineid, teed, kohvi, morssi, moosi, kompotti jne jne jne – kõik muidugi ise tehtud õpilaste ja õpetajate poolt. Alghind tähedas muidugi seda, et anna südametunnistuse järgi koolile – kahju, et rahapada kaasas ei olnud. Üritasime siiski panustada nii kuis suutsime. Ja isale-vanaisale kingiks viltisime ise seebid keemia-bioloogiaga. Ja mina olin all like kas ma võin tuua magamiskoti ja lihtsalt jääda igaveseks siia elama see on mu kodu?

Haapsalus käimisega pole niivõrd isegi see, et siin on mu pere ja kõik sõbrad tulevad siia kokku ja mõnus oma voodis magada ja oma kodus passida  – mul on ju Tartus ka mõnus oma voodi ja oma kodu ja oma pere, vaid.. see maa millel ma siin kõnnin, see õhk mida ma siin hingan on mu kodu, ja see ei saa külla tulla ja seda ei saa kolides kaasa võtta ja sellele ei saa helistada. Kuskil mujal ei ole kastani poe esine õõvastav kapsahais sama ja üheski teises Obokas russide käest kerepeale saamine pole lihtsalt sama!

Kui olen maailma ära näinud ja kogemused ära kogenud ja teadmised ära omandanud tulen koju ja panen käpa siia maha. Igaveseks!

Kui täna päälinnas asju ajamas käisin, ei juhtunud mitte midagi uskumatut. Kõik läks nii, nagu seal kandis ikka. Nähes võimalikke äpardusi ette hakkasin tulema nii vara kui vähegi võimalik: see tähendab siis poole seitsmese rongiga. Juba siis ähvardas mind tabada kole haigus mis üht Sirle sugulast – pärast mõningast külmetamist sokke jalast võttes tulid tal ära ka varbad (meenuta ka lugu kuidas Sirle uskus, et merineitsid on olemas..). Pakkisin end nii kinni kui sain, aga kasu ei olnud – rongist väljudes lõid külm ja jää mind siiski pikali. Korduvalt.

Ostnud kaubamajast piletid hüppasin ruttu Triinu õpetuse järgi number kolme peale ja jäin ehitajate tee peatust ootama. Sõidukis viibisid: a) mina, b) vanames, c) sõidukijuht. Korraga hüppas viimane oma konkust välja ja hüüatas meeldiva vene aktsendiga: “toimunud on mingi õnnetus, lähme kõik vaatama!” Ning tõesti, keset rööpaid (julgen väita, et sõiduk võis olla tramm?) olid kaks autot kokku põntsatanud. “Edasi lähme jala,” ütles vanames ja patsutas mind õlale. No okei. Üritasin saada kätte informatsiooni oma asukoha ja edasise marsruudi osas, kuid see ei õnnestunud. Järgmises peatuses seletasin ootajatele (2), et trammi (?) pole lähiajal tulemas.. pingutustest hoolimata sain vastuseks ainult ja ainult tugeva vene aktsendiga “Siin sõidab kolm ja neli”.

Kui viiimaks Triinu kätte sain (käed enam napilt ei suutnud külmast telefoni hoida ja sõrmed hakkasid juba lahti tulema ka) tuli välja, et olin istunud sootuks valet masti masina peale ja pidin otsima bussipeatuse, et tagasi linna ja siis õige masinaga hoopis teises suunas sõita. Siis hakkas lund sadama.

Palju, palju, palju tunde ja mitu äärepealt auto alla jäämist hiljem poolvaesena (sest Tallinna kesklinnas pole isegi mitte raeka pagari poodi nagu meil kust odavalt kakukest näksida saaks..) ja märgade jalgadega autosse vajudes.. jäime ilge ummiku taha, sest ees oli toimunud mingi avarii.

Aga see oli ette teada, mis hinda päälinnas käimise eest alati maksma peab, nii et ma ei muretse. Ühe korra jäin lisaks ukse vahele kinni ja korra kukkus Linso kott kinnisest uksest läbi. Välja.

Üksba vaatasime A-ga Titanicut (ning jah, ma pidin teda selleks sundima ja võib olla, et isegi kinni hoidma). Olen kindlasti mõnda filmi mida telekast jube tihti jookseb (a la gigolo mees või helisev muusika igal esimesel jaanuaril vms) vähemalt katkendlikult üle kolme korra näinud. Mõnda suur lemmikfilmi, kunagine Lost and Delirious näiteks, isegi neli korda vaadanud. Enamasti viitsin teist või kolmandat korda ka lemmikuid otsast lõpuni vaadata siiski ainult koos kellegagi, kes ise veel näinud ei ole.. Aga Titanicut.. persetäie rohkem, kui ta Oscareid sai. Päriselt – ilma liialdamata!

Mäletan esimest korda. Pidin vist umbes kaheksa olema kui suurteos Haapsalu kinno (mis tol ajal veel: eksisteeris! mäletate?) jõudis. Minust vanemad tädipojad plaanisid minna ja kui küsisin, kas võin ka tulla nähvas noorem neist (kes praegu on minuvanune, aga alla kümnesena tundus aastane vanusevahe ikka üüü raaa tuu): “see pole laste film, sa ei saaks niikuinii aru!”
Paps viis mind seda filmi vaatama. Ja ma sain aru.

Tänaseks tean juba ammu tervet filmi peast, aga kurat, sellest hoolimata – nutan i g a kord! Olenemata sellest kas vaatan üksi kodus peale kooli või väikse vennaga või sõbrannadega või terve persetäie sünnipäevakülalistega või peikaga. Tavaliselt alates sellest, kui vana Rose oma memuaarse looga pihta hakkab: “It’s been 84 years, and I can still smell the fresh paint. The china had never been used. The sheets had never been slept in. Titanic was called the ship of dreams, and it was. It really was,“ kuni lõputiitrid jooksevad (my heart will go on) ja siis veel natuke aega veel.

A: “cmooon, see on ju ainult film..” – Mina: “Aga kõik suuuriiiiiiiid..”

Naljameeste ja kritiseerijate ees olen ammu õppinud suud kõrva kinni pigistama, sest lõppude lõpuks: need 11 Oscarit ei tulnud mittemillegi eest! Ja kui see oleks läbileierdamata võõras film mida esmakordselt juhuslikult näha, siis ei oskagi kedagi välja pakkuda, kes vaatama ei jääks.. ning vähesed, kellele ei meeldiks! Nii et comments closed!

Juba varem nähtud filmidest pajatades oli elamus ka kolmapäeval kultuurilugudes vaadatud Viimne Reliikvia. Sest see on nii naljakas film! Itsitasin kõik poolteist tundi nagu ogar. Õnneks koos ülejäänud auditooriumiga.

Siim: Mis sa siin kloostris elad?

Õde Ursula: Vanemad panid, pattude pärast..

Siim: Mis patud need olid?

Õde Ursula: Kallista mind natuke, küll sa siis näed!

Ning kui juba hakkasin teemal sõna võtma, siis sel nädala käis mul vend külas. Raiskasime kole-kole palju raha rämpstoidule: popcorn, kommid, krõpsud, mac jne ning pidasime filmimaratoni. Avapauguna vaatasime Cinamonis Surrogaate peaosas vanames Willisega, mis ei olnud pohmahommikule sugugi mitte halb ajaviide – pehmed kiikuvad toolid, söök, jook, mingi film.. Perfektsed inimesed näevad.. perfektselt meigitud välja. Ja lõhnavad ilmselt väga hästi (paremini kindlasti kui ma vaadates). Eksole. Edasi vaatasime kodus õudukaid. Kolme, nimelt:

The Orphan mis praegu kinodes ka jookseb. Mulle väga meeldis, sest põnevus ei kadunud korrakski, kratsisin küüntega voodisse peaaegu augu. Kes lõpplahendust ette ei tea, selle jaoks kahtlemata huvitav vaadata! Õuduka asemel on rohkem tegemist põnevikuga. Kes seda ka veel ei tea, siis filmis kõlab üheks telefonikõneks “meie oma” eesti keel.. veelgi enam, peategelane on lausa Eestist pärit! Kurb, et seda jällekord sellises seoses, nagu oleks Eesti üks Venemaa oblast vms. A-d küll väga häiris, et “viimasel hetkel kui peategelane mõtleb et on ikka pääsenud krabatakse jalast ja siis lõpuks ilmuvad metsast tekkide ja teega politseinikud ja võidumuusika,” mulle meeldis.

Teisks The Children, mis pole päris tavaline nn hollivuudi noortekas ja mind õrnahingelist shokeeris ikka tugevalt – toredasti sai näha, kuidas jalad murduvad ja kirved pähe lendavad ja pliiatsid silma lüüakse jne jne jne. Lõpp jättis õhku küsimärgi – nõnda tore. A jäi juba üsnagi alguses magama.

Viimaks ja minu jaoks kahjuks (sest ilmselgelt kardan ma mõrtsukatest junkiedest ja vägistajatest rohkem kolle!! nii nina- kui kapi-) The Uninvited, mis varem nähtud väga hea asiaatide õuduka A Tale of Two Sisters‘i järgi tehtud. Seega üllatusi ette ei tulnud ja vaadata soovitan ka ikkagi originaalvarianti, sellest jäi ainult kaks tunnet sisse: kõik on valesti ja APPI KUIDAS MA MAGADA SAAN. Aa ja et tüdruk oli hullult ilus. Ei vend ega A kostnud midagi, kui seda väitsin. ?

nii tuima näoga vaadatakse muidugi telekat ja mitte mind

kõigi jaoks meist ei olnud see fotolavastus

Üldse oli väga mõnus päev. Korter tundus millegipärast (vb rongide poolt paistev päike üle pika aja?) palju hubasem kui tavaliselt, külmkapp täitus toiduga – mitte päris imeväel, aga kui pere külla tuleb kipub nii juhtuma, Miiu kes ka külas oli (meenutan eelpoolmainitud pohmelli hommikul) ja Sirle tegid küpsisekooki. Ja isegi mamps kes kunagi kuskil magada ei saa kiitis korteri aurat. Järgmisel hommikul oli nagu laagris – tuba kalleid inimesi täis! Ühel neist silmad kinni mädanenud. Alati virgutav lause mille peale ärgata: “Kuule, mul ei tule silmad lahti!” See ei olnud muidugi ema ega vend. Ega mina ise. Arvestades nakkamistõenäosust – vb homme!

Last but not least peeti maha ka meie rebaste rets. Õnneks – erinevalt pea kõigist teistest ei joonistatudki markeriga vurre ette ja nina mustaks, et sellisena tänaval lällata! Hoopis.. pidme kümnepealisteks gruppideks jagatuna lühinäidendi tegema. See tähendab, et sain tuttavaks ligi kümne vapustavalt toreda inimesega (ligi, sest ennast ja Kaisat juba teadsin ja mõni ei võtnud osa). Ning loomulikult vande andma, ning veelgi rohkem loomulikult sumakat jooma.

Järgnes meeldiv (kes ise ei mäleta, kinnitan – oli tõesi meeldiv!) koosviibimine Sõbramajas, kus sain jällekord kinnitust, et üle eesti on kokku korjatud mõnisada kõige vägevamat noort inimest ning topitud õppima ajalugu. Naljakas on see, et.. siiani on see reegel üsnagi.. eranditu! Mõnus on esimest korda elus tunne, et ma kuulun kuskile massi – kahtlemata kuulun. Seista saja inimese keskel ja teada et nad kõik on selles suures suures seltskonnas omal kohal.. Pikk või lühike, paks või peenike, hele või tume, vaikne või lärmakas, ilus või kole, vasak- või parempoolne, ekstreemsportlane või tugitooli – kõik on oodatud, kõik on omal kohal, kõik on sees. Kogu oma varasema elu olen lävinud suurte seltskondadega selles tasemel, et mul on seal sees paar parimat sõpra ja kõik ülejäänud on ruumitäide, lärm, peo füüsiline materjal millal ei ole minu kohalolekust sooja ega külma. Tsau? Vahel öeldakse, vahel mitte. Rohkem polegi nagu tarvis rääkida – paljudega tunduvad sõnad raisatud, eriti tugevat kinnitust sai see just möödunud nädalavahetusel. Ja nüüd ma kuulun – ning selliste vapustavate inimeste hulka!

Puhtalt sõprade jutu järgi võiks ju mõelda, et misasja, kus on tänapäeva ülikoolielust kadunud filmidest ja emmede-isside juttudest kõrva taha jäänud tõde, et ülikooliaastad on elu parimad: need, kui leiad sõbrad terveks eluks (ei tähenda, et eelnevad poleks muidugi!), leiad tõelised aatekaaslased, leiad end, leiad elukaaslase jne? Ma ei tea, kus see kõigil teistel jäi (ilmselt teistesse teaduskondadesse?), aga sõprade juttu pole vaja kuulata, isiklik kogemus näitab praegu, et selleks kõigeks on h u l g a l i s e l t potentsiaali!

Peolt muidu kaks lugu:

Esiteks olin kaks päeva varem pilateses kohanud neiut, kes ei tea miks, aga meenutab mulle tugevalt ühte naist, keda ma parasjagu kõvasti jälestan (täpsustada pole vist vaja – olen elus vihanud ainult ühte inimest ja ei plaani seda numbrit ka tulevikus suurendada!). Päris tobe: selle asemel, et kõht sees hoida ja toonekureasendis õigele hingamisele keskenduda vahtisin terve tunni kõnealust. Lisaks sellele veidrale sarnasusele on neil ka üks erinevus, mis minus eriti huvi tekitas ja tobedates poosides jõllitama pani – trennitüdruk on ilus. Mingil kosmilisel põhjusel jäi see mind kummitama terveks õhtuks ja järgmiseks päevaks ka, rääkisin Sirlelegi.
Nii et kujutage ette mu üllatust, kui ta rebaste peole vastu kõndis – what are the odds? Ning et lugu oleks veel rohkem lambine: otsisin parajasti ühte sõpra (Juss – toim.), et uued koksid teha ja leidsin nad omavahel lobusemas. Astusin sekka, ning.. tsiteerin trennitüdrukud: “vaatasin näidendite ajal, et sa oled oma kursuse kõige ilusam tüdruk.” Ja purjus mina.. “tead sa meenutad mulle täiega ühte.. kes.. ja ma nägin sind trennis ka ja SAAME SÕPRADEKS JA PANEME MÖLLU JA ELAME ÕNNELIKULT OMA ELUPÄEVADE LÕPUNI.” Päriselt – selle neiuga tahan ma veel elus kohtuta, ning seda väga heas mõttes.

Teiseks on see, et täiesti ettearvamatult lahkusin ma ülivägevalt peolt.. ühe paiku. Ainult sellepärast, et.. mul oli ilge pitsapoe metsaseene-pitsa isu ja pidin kohe üksi sinna kihutama. ?

Update eelmise sissekande pihta: reede hommikul sõitsime rongiga Tallinnasse. Külmas koidikus üksi perroonil seisime ja suitsetamine and all that shit. Päriselt. Ja aknast kaugenev..

Haapsalus käisin hääletamas ja reformipeol – ilutulestiku ja kondoomidega, nagu neil kombeks. Suur pidu oli, heh, ning peo lõpus sattusin kaosesse – nii emotsionaalsesse kui füüsilisse. Olin sunnitud sõbrale politsei kutsuma. Mitte üks mu parimaid hetki..

Sain viimaks emalt Stieg Larssoni Millenniumi-triloogia kolmada osa “Tüdruk, kes mängis tulega”. Olen sama vaimustunud, nagu suvel esimest osa lugedes ning napilt sama vaimustunud nagu siis, kui Harry Potteri viies osa lapsepõlvepäevil välja tuli! Lugesin terve laupäeva ja nüüd on täpselt lõpp veel jäänud, polnud vahepeal lihtsalt aega. Milka ka ostetud, viimane klaas õunamahla külmas. Ei tule halb õhtu! Ning kõigile, kes ei tea mis raamat see on või ei ole lihtsalt sattunud lugema: jääte paljust ilma! Millegipärast oskan seda soovitada kõigile “Da Vinci koodi” fännidele, aga siiski kõigile-kõigile teistele ka, kellele natukenegi põnev meeldib. Ainus miinus on minu jaoks see (või kas miinus, aga küsimärgi riputab peakohale), et kõik kipuvad teineteisega seksi tegema. Tõsiselt – ebareaalselt suurel protsendil kõik, kellest tegelikult pooled küll ei peaks loogiliselt sellele rajale sattuma. Vanusevahed – pussydele, kindlasti mitte Stieg Larssonile!

Olen seoses lõunamaisema eluga uue hirmu saanud: rongid. Ei osanud sihukest nalja arvatagi, on ju pea terve lapsepõlve olnud perroon koduks, rööpad sinna vahele pissimiseks, vana raudtee spordiplatsiks, rongid ronimiseks. Fakt on see, et Haapsalu rongid seisavad, mitte ei sõida ringi. Pärast neid viimase aja hirmsaid õnnetusi rongidega, eriti see viimane, kui autotäis rahvast surma sai vms, ning üldse viimase aasta liiklusõnnetuste tumedas varjus hakkasin pelgama.

Tartus elades sai pelgamisest hirm, sest rääkimata sellest, et meie maja tagant vuhab läbi raudtee (see on tegelt päris lahe), on näiteks teel Haapsalust Tartusse tsirka miljon raudteeületuskohta. Ma pole tegelikult veel! üle lugenud, aga tundub, et umbes 6. Iga kord hoian hinge kinni! Ning siiski ületused linnas? Vaatan vasakule, paremale, vasakule, pigistan silmad kinni ja kargan üle. Huuh.

Maja tagant mööda sõitva rongi kuulus ja kaugele kostev vedurivile meenutab ikka armsasti Reiltsi ja mu pilti meist punaste kleitide ja punaste huulte ja tuules lendlevate juustega perroonil seistes aina kaugenevates vagunites kõõluvatele sõduripoistele lehvitusi ja õhusuudlusi saatmas. Aga me seisame selles unistuses nüüd perrooni äärest kõvasti kaugemal.

Asi on nüüd nii, et..
1) Täna hakkas lund sadama. Meil ei ole veel kütet. Peaksite nägema mind säärised dresside otsas, sall peas, kaks pusa seljas sushit tegemas. Ja rõõmutantsu tegemas. Koos korterikaaslastega. Keegi peab ju nalja ka tegema.. eriti, et kütet ei ole!!
2) Täna hakkas lund sadama ja mitte keegi ei saatnud mulle sõnumit EGA helistanud EGA öelnud: “Vaata, Madiken, lund sajab!” Võibolla see traditsioon kehtib lihtsalt ainult Haapsalu lumetsoonis?
3) Täna hakkas lund sadama, ja kui ma seda aknast nägin.. ja kui ma esimest korda välisuksest välja astusin.. tuli loomulikult, nagu ikka, mõnus TALVJÕULUDMANDARIINIDKÜÜNLADGLÖGIKAPSASKÄPIK tunne südamesse. Olin suhteliselt solvunud – cmon, ma pole veel jõudnud sügistki nautima hakata. Pole isegi kordagi toomemäel jalutamas või üldse sügises jalutamas käinud (sall hinge poomas ähkides kooli ruttamine ega purjus peaga öösel koju tuterdamine ega siiski ka samuti mõnus tegevus – jooksmine ei lähe arvesse). Õnneks ei kestnud varajane talverõõm kaua, pärast kolmandat sammu mõistsin, et sain petta – polnudki lumi, lörts hoopis.

Eelmine nädal möödus Andu 20nda sünna tähe all. Tähistasime umbes kolm korda ja iga kord ikka seni, kuni käpp kindlalt maha heidetud. Eriti vägev oli Haapsalus, sest nägin kõiki vanu häid sõpru keda täiega igatsesin, sest polnud juba kaks nädalat näinud, käisin üle pika aja vana hea Andu juures (ja sealsed võtmised on mitte ainult legendaarsed, vaid ka kiiduväärsed), lõime kaheksas shampuseklaase kokku ja tantsisime ja mängisime vana head lolli. Lisaks ei olnud saak s u g u g i mitte halb: mamps tõi mulle Berliinist hunniku ilusaid sukapükse-legginseid, isa kastitäie makarone, mammalt sain superilusa antiikse näoga peegli (peegli raam on loomulikult antiikse väljanägemisega, mitte nägu peeglis, see nimelt varieerub), vanaema suure mõnusa koti millesarnast ammu juba tahtsin ja majapidamiseks vajalikke ilusaidpraktilisi, A aga kinkis ühe asja, mis toob õnne ka :) Ja vend küpsetas muffineid.

Tartus mängin tola nagu ikka – ükspäev jäin mõtisklema ja sõitsin kodupeatusest mööda, täna jälle koperdasin teel kooli ja oleks peaaegu lörtsitormis uperkuuti ka lennanud, teinekord jäin viimsestbussist maha, käisin kogemata edasijõudnute tantsutrennist ja ei osanud muud teha, kui enda kekslemise üle naerda ja teiste ees piinlikkust tundes õlgu kehitada.

Ah, ja elu siin ikka keeb.

Miiult edasirotitud väike sesamune, mis ei ole küll päris eesti inimesele mõeldud, aga rottige kah:

Graduated High school.
Kissed someone.
Smoked cigarettes.
Got so drunk you passed out.
Rode every ride at an amusement park.
Collected something really stupid.
Gone to a rock concert.
Helped someone.
Gone fishing.
Watched four movies in one night.
Gone long periods of time with out sleep.
Lied to someone.
Been dumped.
Snorted cocaine.
Failed a class
Smoked weed.
Dealt drugs.
Taken a college level course.
Been in a car accident.
Been in a tornado.
Done hard drugs (i.e. ecstasy, heroin, crack, meth, acid).
Watched someone die.
Been to a funeral.
Burned yourself.
Ran a marathon.
Your parents got divorced
Cried yourself to sleep.
Spent over $200 in one day.
Flown on a plane.
Cheated on someone.
Been cheated on.
Written a 10 page letter.
Gone skiing.
Been sailing.
Cut yourself.
Had a best friend.
Lost someone you loved.
Shoplifted something.
Been to jail.
Had detention.
Skipped school.
Got in trouble for something you didn’t do.
Stolen books from the library.
Gone to a different country.
Dropped out of school.
Been in a mental hospital.
Watched the “Harry Potter” movies.
Had an online diary.
Fired a gun.
Gambled in a casino.
Had a yard sale.
And a lemonade stand.
Actually made money at the lemonade stand.
Been in a school play.
Been fired from a job.
Taken a lie detector test.
Swam with dolphins.
Gone to sea world.
Attempted suicide.
Voted for American/Australian Idol.
Written poetry.
Read more than 20 books a year.
Gone to Europe.
Loved someone you couldn’t have.
Wondered about your sexuality.
Used a coloring book over age 12.
Had surgery.
Had stitches.
Taken a taxi.
Seen the Washington Monument.
Had more than 5 IM’s/online conversations going at once.
Overdosed.
Had a drug or alcohol problem.
Been in a fist fight.
Suffered any form of abuse.
Had a hamster.
Petted a wild animal.
Used a credit card.
Gone surfing in California.
Did “spirit day” at school.
Got a tattoo.
Had something pierced.
Got straight A’s.
Been on the Honor Roll.
Known someone with HIV or AIDS.
Taken pictures with a webcam.
Started a fire.
Had a party while your parents weren’t home.
Gotten caught having a party while they were gone.

Ning lõpetuseks, kuigi üritan muidu mitte sekkuda, pean vältimatult siiski reklaamima – armsad haapsaluinimesed, kellel veel oma kindlalt vaadet, otsust, sõpra ei ole – vali minu paps, nr 174. Madis Kütt. Haapsalule ei ole vaja volikokku minuvanuseid lapsi, kes kasiinossegi veel jalga tõsta ei tohi ja paljude riikide silmis üldse alles alaealised. Vali see, kes on sama tööd juba aastaid teinud, tunneb asja, tunneb linna, tunneb inimesi.

Siin rääkisin, et tahaks seda pisikest läpparit.

Siiiiiiiiiiiiiiiiiiin ta on!!! Ja ilusad asjakesed teevad naise õnnelikuks, fakt mis fakt..

Siiralt teie - daddy’s little girl!

Kui loed, kuula siis kah kaasa seda laulu, mille rütmis ma mööda Tartu linna tänavaid.

Olen esimest nädalavahetust Tartus. Ei mingit pidu, mingit kaotamist, mingit pillamist.Passin voodis,näksin milkat, joon vanaemalt saadud siniselillelisest suvila-tassist piima, pool liitrit ootab veel voodi kõrval maas. Vaatan Dr House uue hooaja avalööki (tean-tean, olen veidi ajast maas asjaga), ning olen sellest nii tüdinenud. Poolteist tundi hullumajas virelemist? Päriselt? Ei mingeid meditsiiniimesid? Ega üldse mingit inimese füüsilise poolega seotud meditsiini peale paari murtud jäseme? That is so not what I signed up for. Kuid loodan, et järgmine osa naaseb (mitte vaimu)haiglasse ning eellugu oleks parem ikka teada, seega pean vastu. Ning muidugi, üks suht intens seksistseen oli küll juba.

Eile käisin Aura keskuses ujumas. Oli nii mõnus, et ujusin jäsemed liikumisvõimetuks. No teate see tunne, et ujud ja ujud ja ujud ja ujud ja ujud ja ühel hetkel vaatad, et tund on möödunud, aga kaldale loivates jäsemed enam õhkkeskkonnas funktsioneerimist midagi ei mäleta ja siis taarud mõnusas uimases poolminestuses sauna ja külma dushi poole! Ujumisega oli siin sedasi, et soodusajal maksab 40 krooni ja võid olla ükskõik kui kaua tahad. See teeb Haapsalu tunnisele ajalimiidile täiega silmad ette! Mitte, et tahaks või jaksaks kauem kui tunni olla, mkm, lihtsalt tüütu see vahepeal mõtete reaalsusesse vedamine, et kella vaadata ja arvestada mitme minuti pärast tasuks sauna minna ja mitu siis juuste kuivatamiseks veel jääb.

Ujudes mõtlesin kõige üle, mida ma armastan. Mul on üks uus sõber, kellel on eluväärtused täiesti kadestamisväärselt kenasti paigas. Paar nädalat tagasi, kui ma siin head tervist taga nutsin ja voodist välja tulemine/eluga silmitsi seismine pea võimatu tundus, sain abi just sellest.. küll juba kuuldud ja tüüüüpilisest, aga pea võõralt inimeselt siiski üllatusena tulnud nõuandest: ole õnnelik selle üle, mis sul on, mitte selle üle, mida sul pole. Ning ta õpetas mind tänama. Ma tean, sarkastikutele on see so whatever, i’ve already seen that movie.. a hundred times. Aga kas te olete kunagi TEGELIKULT proovinud üles ärgatesvõi magama minnes või lõputuid basseinipikkusi ujudes mõttest läbi lasta: mille üle ma elus tänulik olen?; ning tundnud selle tegelikku mõju? Ma ei hakka panema sõnadesse seda, mida keegi teine on juba väga lihtsalt ja mõistetavalt pannud:
Iga hommik kui ärkan ja enne kui mu varbad maad puudutavad mõtlen sellele heale, mis mu elus. Kõigile neile inimestele ja materiaalsetele asjadele, mõttes kallistan neid kõiki. Ma mõtlen AINULT heale. Naeratan endale hommikul peeglis ja teen endale mõttes pai. Siis tulen reaalsussse ja elan elu edasi.. Universum on nagu naine: kiida teda selle eest, mis ta juba head teinud ja mis ta siis teeb??? teeb veel seda, mis sind õnnelikuks tegi.
Kui sa ei ole seda proovinud, siis proovi. Pikalt ja selgelt. Korragi. Kui arvad, et see on natuke lihtlabane, siis proovi salaja ikkagi – keegi ei saa teada. Garanteerin parema päeva jätku!
Ning tulemas looomulikult ka minu tänukiri elule.

Spordist rääkimist juba alustades, täna käisime nabrinna Sirlega sügiseses Karlovas (põlvi tapval asfaldil) tervisejooksu tegemas. Andre väidab, et jooksime 10 minutit. Arvestades aigusastet kojujõudmisel, väidan ma vastupidist. Homme jälle! Ja et lehti langeks!

PS! Olen taasarmunud vanasse heasse Super Mariosse! Eile tein Andrele pika puuga pähe ka!
PPS! MULLE MEELDIB, KUI KÕIK ON KORRAS, SOE VÕIMALIKULT TERVISLIK SÖÖK ON LAUAL, KOOLITÜKID JA SPORT TEHTUD. See on see mida ma teen ja mille nimel mina päevast päeva oma igapäevaelu elan. Julged tulla kritiseerima seda, kuidas ma teen hästi (sest usutavasti kõik eeltoodu on tänapäeva ühiskonnas jätkuvalt heas kirjas), mitte halvasti.. vaid hästi, julged riskida eluga ilma minuta selles.
PPPS! Juba koolitükke mainides.. kutsuge seda esmakursuslase esimese semestri tobedaks õhinaks, aga ma ei saa aru, miks peaks minema sedavõrd kerget teed, et kasutada kellegi teise eelnevalt ära tehtud tööd ja ise sellevõrra vähem pingutada? Täna veetsin neli tundi ühest raamatust kokkuvõtte tegemise peale (ja ei jõudnud veerandinigi), kuigi mul kellegi teise tehtud variant juba arvutis olemas. Õppisin sellega koos sitaks.

PPPPPS! Olen kihlatud! Pitseriks ema ülikooliaegne kullast, roosa kivikesega perfffffektne kihlasõrmus. Olen kihlakat juba kaua igatsenud, sellest peale, kui mu viimane perekonnast saadud hõbedane valge kivikesega aastaid minuga olnud sõrmus viimaks katki läks. Sellest peale, kui me Reiltsile hullllult ilusa kihlaka kinkisime. Naistel võib ehete osas ju erinev maitse olla, aga kurat, printsessikad lähevad küll kõigile peale! Mõnus kihlus on, endaga :)