LAUPÄEVAL, 21 NOVEMBRIL TV3-S TITANIC. kas see on mingi märk või see on? heheee

lamame sirlega köögi põrandal, suitsetame ja kuulame kath bloomi come here’i.. samas muidugi tegelt enam mitte, muidu ma ju ei kirjutaks, aga just alles IGATAHES

sirle on ainuke vend vist, kes tuleb läbult koju ja kisab üle korteri: “WUPPIDUU! mis su nimi oligi?” sest ta..unustas oma KORTERIKAASLASE nime. awesome :D

edit: kuulake taustaks, sest see laul meeldib mulle nii väga:

Celine: When you talked earlier about after a few years how a couple would begin to hate each other by anticipating their reactions or getting tired of their mannerisms-I think it would be the opposite for me. I think I can really fall in love when I know everything about someone-the way he’s going to part his hair, which shirt he’s going to wear that day, knowing the exact story he’d tell in a given situation. I’m sure that’s when I know I’m really in love.

Lugeja soovitusel vaatasin ära filmi “Before Sunrise“. Kui paar aastat tagasi veel videolaenutused hinnas olid, jäid meile (ja ma mõtlen KIKIT ning ennast, ja ma mainin seda praegu ainult sellepärast, et mul see tore hüüdnimi meelde tuli) midagi head otsides alati need kaks jalgu. Eriti “Before Sunset”, mis siis värske. Igatahes ei laenutanud ega vaadanud muul moel neid kunagi, aga teadsin alati jumst hästi. Kui nüüd esimese osaga ära sain.. vahepeal hakkas küll tegevusetusest natukene igav (noh see, et korra kõrvalt passid msnis või orksis), aga pärlid olid väga head ja Celine kaunis.

Celine: Why does everyone think conflict is so bad. There’s a lot of good things coming out of conflict. (siinkohal ei saa jätta mainimata, eriti et istub kenasti konteksti (mu elus, mitte selles sissekandes) hetkel:  MY POINT EXACTLY!)

Peale selle vaatasin veel Harry Potteri uue osa ka ära, nutsin kui Dubmledore suri. Ok tegelt muidugi mitte, aga oleksin vabalt võinud kui oleksin tahtnud!

Kodune olukord on kiita nagu ikka: oleme kõik köhas või hullematki, räägime pidevalt seagripist, Sirle ei saa purjus peaga ühtegi sõna suust välja peale “wuppiduu” jne. Tavakas. Pakk. Pelmeene. Pudel. Ketšupit.

Aga nädal ei saa olema sündmustevaesem kui eelmine – ühe mu parima sõbranna sünnipäev! WUPPIDUUU!

Viimase nädala veetsin krooksus põhiliselt. Zavis keerutasin ka kord kodulauluni jalga. Viiiiiiiiiiiiiiimaks

Lugesin eile Aleksi (<– link hehe) blogi ja tuli kohe meelde, et jaaa-aaaa, ma tahtsin ka juba ammu-ammu ju vaadata seda filmi, aga enne polnud saadaval. Tõmbasin koheselt ja juba 20 minuti pärast hakkasin vaatama. Siinkohal ei hakka üldse viitama Aleksi sissekandele, vaid pasten selle siia täielikult, sest mõtlen sõna-sõnalt sama:

Just juhtus õnnetus: passisin venna toas ja otse mu nina ees laskus laest ämblik alla. Hüppasin kohe uksest välja pikali maha nagu filmis siis kui pomm hakkab plahvatama ja kangelane karjub get dooooown. No sest see oli sitaks väike ämblik.. oleks suurem olnud, oleksin trepist alla hüpanud ilmselt. Krt. Vend ka mõtles, et mis nüüd siis juhtus?

Reedel ärkasin Haapsalus lume-üllatusega (lähemal vaatlusel osutus siiski lörtsiks) ja sain seekord kohe mitu “Vaata, Madiken, lund sajab!”. Nagu omal ajal saime Linzoga kokku, ootasime Triinu kes  tavapäraselt kümme minutit hilines, ja läksime kooli. Sõime sööklas õpilase hinnaga  suppi, mis maitses hästi nagu alati, aga hinnad olid kahjuks tõusnud. Selle eest baaris – langenud! Legendaarne HG kaksik: 2.50 varasema 3.20 asemel, uskumatu! Uut oli veel: esteks saab nüüd teed tellida, teiseks uus (mõttetu võõras kole :D) rahvas, kolmandaks uus peen uudistemasin (a la see mis on kinodes kus jooksevad filmid ja ajad jne, meil jooksid muidugi uudised nagu nt: “kas teie klassil playbacki kava valmis? playback juba nädala pärast!”), neljandaks on tublidel koristaja-tädidel õnnestunud suvega Linso ja Reili pleisist maha küürida kiri Madikeni ja Triinu pleiss.. Aga muidugi on ka vana: meie klassis on seinal ikka 2008/09 kalender meie sünnipäevadega, mida Mammu maha ei võta!

Kõik töötajad ja õpetajad olid nõnda toredad ja rõõmsad, rääkisid kuidas igatsevad meid ja uues 12ndad on natuke mööda vennad. Mammu igatseb meid ka – oleme normaalsemad kui ta uued tatid (ta uues klassis muidugi ka: mu vend) jee. Paar tundi olime juba passinud ja kõige viimasel hetkel sattusime ajalooõpetajaga kokku – meie kõigi kõigi aegade kõige parem. Süda läks kohe kolmveerandi võrra soojemaks. Kui keegi paluks mul oma sõbrapäevikut täita (aga miks ei palu :(), kirjutaksin lahtrisse “kelleks tahan saada” kohe keerutamata, et temaks.

Täna toimus koolis mardilaat, nii et seadsin jälle sammud kunagise Teise Kodu suunas. Seltsiks seekord vend. Oli samuti südant tuliseks kuumutavalt armas: müüdi 5-kroonise alghinnaga raamatuid, 1-kroonise alghinnaga (ühe õpetaja) tehtud pilte Haapsalust (ostsin sada ja tapetseerin nendega tartukodu seinad), kõikvõimalikke koogikesi, pirukaid, vahvleid, võikusid, muhvineid, teed, kohvi, morssi, moosi, kompotti jne jne jne – kõik muidugi ise tehtud õpilaste ja õpetajate poolt. Alghind tähedas muidugi seda, et anna südametunnistuse järgi koolile – kahju, et rahapada kaasas ei olnud. Üritasime siiski panustada nii kuis suutsime. Ja isale-vanaisale kingiks viltisime ise seebid keemia-bioloogiaga. Ja mina olin all like kas ma võin tuua magamiskoti ja lihtsalt jääda igaveseks siia elama see on mu kodu?

Haapsalus käimisega pole niivõrd isegi see, et siin on mu pere ja kõik sõbrad tulevad siia kokku ja mõnus oma voodis magada ja oma kodus passida  – mul on ju Tartus ka mõnus oma voodi ja oma kodu ja oma pere, vaid.. see maa millel ma siin kõnnin, see õhk mida ma siin hingan on mu kodu, ja see ei saa külla tulla ja seda ei saa kolides kaasa võtta ja sellele ei saa helistada. Kuskil mujal ei ole kastani poe esine õõvastav kapsahais sama ja üheski teises Obokas russide käest kerepeale saamine pole lihtsalt sama!

Kui olen maailma ära näinud ja kogemused ära kogenud ja teadmised ära omandanud tulen koju ja panen käpa siia maha. Igaveseks!

Kui täna päälinnas asju ajamas käisin, ei juhtunud mitte midagi uskumatut. Kõik läks nii, nagu seal kandis ikka. Nähes võimalikke äpardusi ette hakkasin tulema nii vara kui vähegi võimalik: see tähendab siis poole seitsmese rongiga. Juba siis ähvardas mind tabada kole haigus mis üht Sirle sugulast – pärast mõningast külmetamist sokke jalast võttes tulid tal ära ka varbad (meenuta ka lugu kuidas Sirle uskus, et merineitsid on olemas..). Pakkisin end nii kinni kui sain, aga kasu ei olnud – rongist väljudes lõid külm ja jää mind siiski pikali. Korduvalt.

Ostnud kaubamajast piletid hüppasin ruttu Triinu õpetuse järgi number kolme peale ja jäin ehitajate tee peatust ootama. Sõidukis viibisid: a) mina, b) vanames, c) sõidukijuht. Korraga hüppas viimane oma konkust välja ja hüüatas meeldiva vene aktsendiga: “toimunud on mingi õnnetus, lähme kõik vaatama!” Ning tõesti, keset rööpaid (julgen väita, et sõiduk võis olla tramm?) olid kaks autot kokku põntsatanud. “Edasi lähme jala,” ütles vanames ja patsutas mind õlale. No okei. Üritasin saada kätte informatsiooni oma asukoha ja edasise marsruudi osas, kuid see ei õnnestunud. Järgmises peatuses seletasin ootajatele (2), et trammi (?) pole lähiajal tulemas.. pingutustest hoolimata sain vastuseks ainult ja ainult tugeva vene aktsendiga “Siin sõidab kolm ja neli”.

Kui viiimaks Triinu kätte sain (käed enam napilt ei suutnud külmast telefoni hoida ja sõrmed hakkasid juba lahti tulema ka) tuli välja, et olin istunud sootuks valet masti masina peale ja pidin otsima bussipeatuse, et tagasi linna ja siis õige masinaga hoopis teises suunas sõita. Siis hakkas lund sadama.

Palju, palju, palju tunde ja mitu äärepealt auto alla jäämist hiljem poolvaesena (sest Tallinna kesklinnas pole isegi mitte raeka pagari poodi nagu meil kust odavalt kakukest näksida saaks..) ja märgade jalgadega autosse vajudes.. jäime ilge ummiku taha, sest ees oli toimunud mingi avarii.

Aga see oli ette teada, mis hinda päälinnas käimise eest alati maksma peab, nii et ma ei muretse. Ühe korra jäin lisaks ukse vahele kinni ja korra kukkus Linso kott kinnisest uksest läbi. Välja.